Tallinn Cup on selleks korraks läbi. Tulemusi vaadates vôib FC Tiigrite esitlusega igati rahule jääda. 2002.a. poisid tegid tublit mängu ning teenisid välja igati korraliku 5. koha. 2006.a. tiigrikutsikad panid kümnesse, lammutades kõik vastased ning tulemuseks kuldmedalid. Ka 2004.a. poistel ei läinud halvasti. Teengi siinkohal lühikokkuvõtte just sellest vanusegrupist.
Algus oli meile rohkem kui vähetõotav. Suve põhjustatud rohkelt puudulikud treeningtunnid oli jätnud meeskonnale tugeva alavormijälje. Samuti oli terviseprobleemidega võideldes pikka aega treeningutelt eemal üks meie tipuründajatest, kes sai arstidelt loa turniiril osaleda alles viimasel minutil. Olenemata sellest ei saanud me aga ikkagi täiskoosseisuga lahingusse kihutada, sest Tiigritega ei liitunud meie põhiväravavaht Mattias. Just siit võib otsida ka põhjust meid turniiril tabanud nõrkusehetkedele. Olgu siinkohal öeldud, et seni Tiigrid II võistkonnas mänginud ja meile appi tõtanud väravavaht Oskar oli Tiiger omal kohal ning ilma temata oleks meie elu põrguks läinud. Oskar näitas kohati häid tõrjeid ning tõelist meeskonnavaimu. Tugevasti andis tunda asjaolu, et meie I võistkond ei ole Oskariga koos varem kokku mänginud ja just seetõttu ei saanud me ülesse ehitada oma mängu nii nagu harjunud oleme. Seda oli tunda just turniiri lõpus, kõige olulisemas mängus. Samuti sulandus meie meeskonda superhästi sisse ka Pässa, kes tegi ees roppumoodi tööd ning avaldas vastastele korralikku survet. Julgen siinkohal veidi survestada ka klubi treenereid ning anda mõista, et küll oleks tore kui mõlemad poisid saaksid sügisest meie I meeskonna liikmeteks. Tallinn Cupil näitasid nad, et on selleks küpsed ning koos treenides saaks poisid veelgi tugevamateks ning seeläbi võistkond head täiendused.
Nüüd mängudest. Esimese alagrupi mängu 1:7 kaotus Sparta poistele oli halb unenägu ning seletuse leiab sellele minu Tallinn Cupi esimese päeva kommentaarist. Süüdi olid alavorm, õigusemõistja ning põhiliselt ikka meie ise. Lihtne, suureskooriline 16:1 võit FC Majak üle tuletas poistele meelde selle mida trennides õppinud oleme ning andis tagasi eneseusu. Algarupi viimane mäng tugevate Nõmme Kalju vene poiste vastu, kes olid koos treeneriga lahkunud Infoneti klubist oli otsustava tähendusega, et kas pääseme play-offi vōi mitte. Kusjuures olid nad eelnevalt mänginud 4:4 viiki just Spartaga. Meid rahuldas ainult võit. Keskendumine oli hea ning poisid olid selleks mänguks ka iseendid uuesti leidnud. Kohtumine oli selgelt meie poiste kontrolli all ning lõpptulemus 4:1 viis meid veerandfinaali alati tugeva JK Kaleviga. See oli finaalivääriline lahing kus jäime kiiresti 0:2 kaotusseisu ja platsi ääres seisjate pealagedele tekkis juurde hulganisti halle toone. Poisid ei andnud alla ja võitlesid lõpuni. Selles mängus ei loetud ära ka ühte meie löödud kindlat väravat. Mängupildis olime seekord Kalevist veidi üle, domineerivam pool. Siiski lõppes lahing 3:3 viigiga ning penaltiseerias olid tugevamad meie närvid ning selleks seeriaks väravasse pandud Kristofer, kes tõrjus ka üliolulise penalti. Penaltiseeria võitis FC Tiigrid tulemusega 4:3. Seega võitis teenitult tugevam. Kalevi poistest on siiralt kahju, sest oma mängupildilt oleksid ka nemad pidanud mängima poolfinaalis. Paraku ei võimaldanud seda neile korraldajate puudulik kodutöö alagruppidesse paigutamisel. Selle asemel tuli meile poolfinaalis vastu FC Levadia. Kuna selle poolfinalisti tase oli meile teada ja tulemus etteaimatav, olime mõtetega juba finaalis. Poolfinaalis jäeti pingutushetked vastaste pärusmaaks ning pingevaba ja mängupildiliselt inetu jalutuskäik lõppes meile oodatud 5:1 võiduga. Ametlikesse protokollidesse märgiti küll mingil põhjusel 4:1. Finaalis olime vastakuti jällegi Spartaga. Õnnetu kaotus oli unustatud ning läksime võitlema ja võitma. Sparta oli teinud ära kodutöö ning pani meie väiksemate kogemustega väravavahi mitmete kauglöökidega proovile. Taktika õnnestus. Olenemata peale esimese poolaja 0:2 kaotusseisu läksime endiselt võitlema ja võitma. Vastastel oli seekord ka palju õnne kui mitmed meie väravavõimalused raksatasid lattides ja postides või möödusid väravaraamidest ääretult lähedalt. Kuna Matu puudumisel ei saanud me ka alustada oma mängu tavapärast ülesehitust, siis olenemata poiste korralikust võitlusest võttis 3:0 skooriga võidu seekord veidi tugevam meeskond, ehk Sparta. Teenitult.
Vaadates nüüd tagasi Tallin Cupile eelnenud nädalatele ja turniiri algusesse, peame olema ülimalt rahul hõbedaste medalitega. Ja olemegi. Hindele 5- mängitud turniir näitas meie poiste kogemustepagasit ja võitlejahinge ning seda, et ka duubelmeeskonnast on tulemas pärle. Kõik on võimalik, tuleb lihtsalt väga tahta ja korralikult trennis käia.
Aitähh lapsevanemad, poolehoidjad, Tiigripoisid ja treenerid ilusa turniiri eest!
Kena suve!

 

Tanel Trööp

FC Tiigrid Fännklubi

 

Kommenteerimine on suletud.